судить

(действ. прич. наст. вр. судящий и судящий) Г сов. и несов.

1. несов. 3 13b о ком-чём, по кому-чему, без доп. otsustama, arvama; \судить о книге raamatu üle otsustama, \судить по собственному опыту oma kogemuse järgi otsustama, \судить по себе enda v enese järgi otsustama, \судить по внешности v по внешнему виду välimuse järgi otsustama v otsust langetama, суди сам, что нужно делать otsusta ise, mida tuleb teha, я сужу так: надо немедленно ехать arvan nii, et tuleb otsekohe sõita v peab otsekohe sõitma, судите сами, как он рад arvake ise, kui rõõmus ta on;

2. несов. 3 13a кого, за что kohut mõistma (ka ülek.), süüdistama; \судить преступника kurjategija üle kohut mõistma, \судить за кражу varguse pärast kohut mõistma, не судите его слишком строго ülek. ärge tema üle liiga karmilt kohut mõistke;

3. несов. 3 13a что, без доп. sport kohtunikuks olema, vilistama; \судить на соревнованиях võistlustel kohtunikuks olema, \судить игру (korvralli-, võrkpalli- vm.)mängus kohtunik olema, mängu vilistama, \судить футбольный матч jalgpallimatši vilistama;

4. сов. 3 14 кому-чему, с инф. ette määrama (saatuse kohta); суждено судьбой saatusest määratud; ‚

\судить и v

да рядить kõnek. mida edasi-tagasi veeretama, pikalt arutlema v aru pidama;

победителей v

победителя не судят lendväljend võitja(te) üle kohut ei mõisteta